Mis on keraamika ja selle liigid

Tehasest > Mis on keraamika ja selle liigid

Mis on keraamika?

Keraamika (kreeka keramos 'savi') on üldtermin, millega tähistatakse põletatud savitooteid ja portselani.
Keraamika on eeskätt tarbekunstiliik, kuna keraamilised anumad omavad enamasti praktilist väärtust. Just seesama praktiline väärtus tingis ka vajaduse keraamika järele juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Keraamilisi anumaid kasutati mitmesuguste toiduainete, veini, õli jms hoidmiseks ning savist vooliti ka ilu- või kultusesemeid. 

Keraamiliste toodete liigid funktsiooni põhjal:
* Vaasi voolimine potiketra kasutades
* Ahjukahhel – ahjude ja kaminate välisvooderdus
* Ehituskeraamika
* Kanalisatsioonitorud
* Keemiatööstuse keraamika – keraamilised detailid, mis peavad vastu hapetele ja gaasidele ning on hõõrdumis- ja survekindlad
* Katusekivid
* Keraamika kunstiteosena
* Sanitaar-meditsiiniline keraamika
* Tehniline keraamika

KERAAMIKALIIGID
FAJANSS

Fajanss on keraamika liik, mis oma valge pealispinna tõttu meenutab kõige hinnatumat keraamilist materjali, portselani.
Fajanss võetigi kasutusele umbes 9. sajandil m.a.j. püüdlustes järele aimata seni vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust. Läbi aegade on jämedamast savist fajanss olnud odavam aseaine kallile portselanile – kui portselanist lauanõusid said lubada endale vaid väga jõukad, peamiselt aadlikud, siis fajanss oli kättesaadavam ka laiematele rahvakihtidele.
18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes riikides – Taanis, Rootsis, Saksamaal, Venemaal. Neis valmistatud peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke erinevusi kui ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse omaette peatükiks Balti (mere äärse) rokokookunsti ajaloos.
KIVINÕU
KLINKER

Klinker on glasuurimata ning paakunud, tumepruun või sinakaspunane kõrgtugev tehiskivi või -plaat. Klinkerit iseloomustab tihe struktuur, suur ilmastiku-, happe- ja survekindlus. Põletatud temperatuuril 1150°–1300°C.
MAJOOLIKA
Majoolika on araabia päritolu keraamikatehnika.
Terrakotast nõud kastetakse tinaühendeid sisaldavasse glasuuri ning dekoreeritakse maalingute ning ornamentidega. Tulemuseks on kergelt pärlendav, valge või hiljem sinakas-roheka alusglasuuriga veekindel tarbeese.
Majoolika on saanud nime Mallorca saare järgi, kuna 13. sajandi itaallased pidasid seda ekslikult majoolika sünnikoduks. Tegelikkuses leiutasid selle keraamikatehnika 6. sajandil araablased ning Mallorca oli üks neist sadamatest, kust toodangut Euroopasse toodi. Majoolikas kaunistati ajalooliselt vaagnaid, taldrikuid, kanne apteeginõusid, seina- ja põrandaplaate jne.
Eriti kuulsad ja imetletud on Valencia 13.-14. sajandi lüsterglasuuridega kaetud esemed.Mauride loodut eeskujuks võttes arendasid itaallased 15.-16. sajandil välja omapärase Itaalia majoolika tehnika. Kuulsate keskustena kujunesid välja Faenza, Firenze, Durante, Casteldurante, Veneetsia, Gubbio, Urbino, Siena linnad. Dekooris kasutatati taimornamentikat, loomamotiivide ja arabeske, tihti koos nimede, sümbolite ja väljamõeldud vappidega aga ka portreedega. Teine suund oli kujutada erinevaid ajaloo- ja piiblisündmusi. Nn istario'd pandi välja maja puhvetkapil kõrvuti hõbenõude ja portselaniga.
PORTSELAN
Portselan (itaalia porcellana; algselt läikivvalge, portselanisarnase karbiga meriteo nimetus, vt kauritigu) on keraamika liik, mida saadakse kaoliini, kvartsi ja põldpao segust valmistatud savitoorikute kõrgel temperatuuril põletamisel.
Põletamisel temperatuuridel 1250°–1500° muutub valge portselanimass tihedaks, klaasjaks, vee- ja happekindlaks ning enam või vähem läbipaistvaks.
Portselani sünnimaaks peetakse Hiinat, kus seda kasutati peamiselt nõude ja kujukeste valmistamiseks. Esimesed portselanesemed pärinevad II aastatuhandest eKr. Eriti kõrge taseme saavutas portselani valmistamine Hiinas 14.–18. sajandil.
Hiina portselan oli hinnatud luksuskaup, mis uusajast alates levis ulatuslikult ka Euroopas. Hiinaga võrdväärset portselani suudeti siin aga tootma hakata alles 1709. aastast, mil saksa keraamik Johann Friedrich Böttger valmistas Meisseni keraamikamanufaktuuris esimesed kõvast nn põllupaoportselanist esemed. Samal sajandil leiutas iseseisvalt portselanitehnika ka inglise keraamik D. Wedgewood.
POTTSEPIS
Pottsepis ehk pottsepatooted (ka talurahvakeraamika või jäme keraamika) on puhtast või liivasegusest punasavist valmistatud poorsed pottsepatooted. Enamasti kaetud angoobide ja lihtsakoeliste toorglasuuridega (enamasti läbipaistvate pliiglasuuridega). Põletatud temperatuurivahemikus 850°–1000°C.
Eelpõletus teostatakse 800°–900°C vahel, glasuuripõletus 900°–1000°C vahel. Praktiseeritakse ka ühekordset põletust.
Pottsepatoodetes kasutatav keraamiline mass:
Pottsepatoodetele sobivat keraamilist massi valmistatakse enamasti ühe savi alusel, sellele vajadusel lahjendajaid (tavaliselt liiva 10–20 % ulatuses). Paremaid tulemusi on võimalik saavutada kahe savimassi kokkusegamisel, millest üks oleks rasvasem ja teine liivasem.
Peale põletust jääb keraamilise massi värvus kollakspruuniks või punakaks.
Pottsepis Eestis:
Eestis leiduvaid savisid sobib peaaegu eranditult kasutada pottsepatoodete valmistamiseks.
Pottsepatooteid on valmistatud näiteks Setumaal.
TERRAKOTA
Terrakota (itaalia keeles terra cotta 'küpsetatud maa') on põletatud savi või sellest tehtud kujukesed, nõud, drenaažitorud jt. keraamilised esemed. Põletamine annab savile veekindluse.
Terrakota tähendab ka punase savi põletusjärgset oranžikas-pruuni värvust.
Terrakotat on kasutatud läbi ajaloo skulptuuride ja keraamiliste esemete valmistamiseks. Algselt kuivatati savi päikese käes. Hiljem asetati savi kuumadele sütele kõvenema. Viimaks jõuti aga niivõrd kaugele, et õpiti valmistama savipõletusahjusid ja sellest ajast alates on savipõletustehnika püsinud peaaegu muutumatul kujul tänapäevani.
Kasutajad
Terrakotasõdalased Hiinas (valmistatud 210–209 eKr.) on olnud läbi ajaloo üks kõige tähelepanuväärsemaid terrakota alaseid saavutusi. Sõdalased valmistati siis esimesele Qini imperaatorile Qin Shi Huangdile.
Terrakota skulptuurina
Võrreldes pronks- või marmorskulptuuriga on terrakotaskulptuuri loomisprotsess tunduvalt lihtsam. Samuti võrreldes kivist (graniidist, marmorist, ...) looduga on terrakotaskulptuur tunduvalt kergem.
TERRA SIGILLATA
Terra sigillata on teatud tüüpi keraamika pinnadekoor, selle loomiseks kasutatud tehnika kui ka selle tehnika rakendamise tulemusel sündinud esemete koondnimetus.
Terra sigillata viljelemine sai alguse Vana-Kreekas ja jätkus vahemikus 155 eKr–200 pKr Vana-Roomas. Tänapäeval on selle loomiseks kasutatud meetodid taasavastatud ning see keraamikaloomise viis on uuesti kasutusele võetud.
Terra sigillata Vana-Kreekas
Vana-Kreeka keraamikas võeti kasutusele äärmiselt peeneteraline savi, millest moodustati veega segades suspensioon, mida kanti keraamilistele esemetele.
Pärast poleeriti keraamikale kantud segu kõrgtasemeliselt ja teostati põletus, mille järel saavutas nõude pind sügava punaka värvitooni koos pehme läikega.
Terra sigillata Vana-Roomas
Vana-Roomas kasutati samuti keraamiliste esemete loomisel terra sigillata tehnikat. Erinevalt kreeklastest võeti aga kasutusele uus meetod reljeefse dekoori saavutamiseks, mis seisnes varasema reljeefi pealekleepimise asemel vormi pressimises.
Terra sigillata tänapäeval
Tehnika, mille valmistusviisid olid unustusse vajunud, ärkas uuele elule 20. sajandi keskpaigas, kui Ameerika Ühendriikides leiti, et antiikseid savianumaid ei kata tundmatu koostisega glasuur, vaid eritöötluse läbiteinud savilobri. Tehti hulgaliselt katseid Kreekas leiduvate savidega ja taasavastati terra sigillata loomismeetodid.
Tänapäeval toimub nimetatud tehnika viljelemine natuke teistmoodi, kui see oli antiikajal. Näiteks kasutatakse pallsavi, mis on heade plastiliste omadustega ning savi ja vee segule lisatakse vedeldajana kaltsineeritud soodat, mitte aga puutuhast väljapestud potast nagu Vana-Kreekas.
Siiski on endiselt kogu protsessi eesmärgiks võimalikult peene savilobri saamine, kuigi selleks rakendatavaid meetodeid on mitmeid. Sest kui saadav savilobri ei ole piisavalt peeneteraline, et seda oleks võimalik peale keraamilisele esemele kandmist kasvõi sõrmega läikima hõõruda, ei ole tegu terra sigillata tehnikaga.
RAKU
Raku ehk rakuyaki on Jaapanis 17. sajandil välja kujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis. Samuti kannavad nimetust "raku" raku-põletuse läbinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.
Ajalugu
Tänu zen-budismile levisid Jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendeks tseremooniateks oli vaja nõusid ja nõnda olevat Jaapani teemeister Sen no Rikyū (千利休; 1522–1591) esitanud tellimuse Chōjirōle, kelle valmistatud nõud äratasid Rikyūs imetlust oma ilu ja rafineeritud vormiga. Chōjirō valmistas keraamilisi esemeid, mis olid kas täiesti mustad või punased ning mis paistsid silma oma lihtsuse ja dekoori puudumisega ning mis seeläbi peegeldasid hästi wabi-sabi ideaale.
Kyōto keraamik Chōjirō (長次郎; 1516–1592) olevat ajalooürikute kohaselt osalenud Jurakudai palee ehituse juures katusekivide valmistamisel, töötades seejuures daimjo Toyotomi Hideyoshi (豊臣 秀吉; 1536/37–1598) heaks. Viimane olevat kinkinud talle pitsati, millel asetses sümbol "raku" (樂). Chōjirō võttis selle endale perekonnanimeks ja tema lapsendatud pojal Jōkeil, kes jätkas isa tööd, lubati tema talendi tunnustamise märgina seda nime edasi kasutada. Niimoodi algas Raku dünastia, kus põlvest põlve pärandus keraamikatehnika ja nimi "raku" ning mille järeltulijad elavad tänase päevani Jaapanis ja jätkavad keraamikaga tegelemist.
Kui 18. sajandil ilmus raku-tehnikat käsitlev õpetus, siis asutasid paljud Jaapani keraamikud Kyōto lähedusse keraamikatöökodasid sellega tegelemiseks.
1925. aastal tutvustas Euroopas raku-tehnikat inglise keraamik Bernard Leach (1887–1979), kes oli Jaapanis seda lähemalt tundma õppinud.
Väljaspool Jaapanit saavutas raku 20. sajandi teisel poolel lausa erakordse populaarsuse, ehkki see arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, minimalistliku ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.
Kyōtos 1979. aastal toimunud konverentsil toimus kirgi üleskütnud vaidlus läänepärast raku-tehnikat kasutavate keraamikute Paul Soldneri ja Rick Hirshi ning Raku dünastia noorima liikme Kichiemoni (neljateistkümnendast põlvkonnast) vahel "raku"-nimetuse kasutusviiside üle. Jaapani keraamikute arvates võiks iga keraamiku loodud nõud kanda nende enda nime (ehk siis Soldneri nõud ja Hirshi nõud).
Tehnika
Eristatakse kahte rakutehnikas valmistatud teejoomisnõude tüüpi.
Punane raku on valmistatud punasest savist ja põletatud madalamal temperatuuril (umbes 900 °C). See on kaetud läbipaistva pliiglasuuriga.
Musta raku glasuuri põhimaterjaliks kasutatakse musta kivimit, mis on saadud Kyōto lähedalt Kamo jõe sängist. Mustaks põlev glasuur kobrutab kergelt. Põletus toimub kõrgemal temperatuuril kui punase raku korral.
Mõlemal juhul toimub varem eelpõletus 900 °C juures. Glasuurpõletuse jaoks kaetakse nõud paksu glasuurikihiga, misjärel nad kuivatatakse täielikult. Seejärel asetatakse pihtide abil esemed juba põletustemperatuuri saavutanud ahju, mis töötab tavaliselt puidu- või gaasiküttel. Kui glasuur sulama hakkab ja sulamisel tekkinud mullid on tasandunud, võetakse esemed tangidega välja.
Edasi on kaks võimalust.
Jaapanipärase raku tegemisel asetatakse ese jahtuma, kuni tuleb välja glasuuri põhivärvus. Seejärel kastetakse ese külma vette, mistõttu glasuur praguneb ja tekib krakleevõrgustik.
Läänepärase raku tegemisel asetatakse hõõguvkuumad esemed süsinikurikkasse keskkonda (tavaliselt tünni, mis on täidetud saepuru, õlgede, puulehtede, paberi või muu sarnasega). Anum kaetakse kaanega ja esemel lastakse tekkinud suitsuses keskkonnas paar minutit seista. Suits tungib poorsesse savisse ja värvib nii selle kui ka glasuuripraod mustaks. Pärast redutseerimist tõstetakse ese külma vette ja puhastatakse tahmast.
Glasuuri saab efektsemaks muuta metallisoolade kasutamisega. Näiteks annab rakuglasuuris olev vaseühend reduktsiooni tõttu glasuurile punaka värvuse. Glasuuris olevatest metallisooladest tekib glasuuri peale puhastest metallidest kile, mis aitab tekitada lüstrile omast pinnaefekti.
Tingimused savimassile
Põhiline tingimus on see, et kasutatav savimass peab vastu pidama termilisele šokile, kuna põletuse käigus tuleb keraamilistel esemetel üle elada väga suuri temperatuurikõikumisi. Seejuures ei tohi nad aga kiirel jahtumisel puruneda ega praguneda.
Keraamiline mass peaks sisaldama rohkelt šamotti (20–40%), mis aitab vähendada soojuspaisumise mõju. Samalaadselt mõjuvad ka näiteks kvarts ja küaniit, kuid neist esimene võib liiga rohkel kasutamisel esile kutsuda glasuuridefekte. Poorsuse tagamiseks on vajalik orgaaniliste materjalide (saepuru, aganad jm.) sisaldus, mida võib olla kuni 20%. Vajalik on ka väikese soojuspaisumisega ainete (näiteks spodumeen ja pataliit) ning aeglaselt klaasistuvate ainete (näiteks põldpagu ja vollastoniit) sisaldus.
Valmisesemed
Raku-tehnikas valmistatud esemete puudused on haprus ja vähene mehaaniline vastupidavus, kuid esemete ehe väljanägemine on muutnud raku-tehnika väga populaarseks.
Tehnikast Eestis
Eestisse jõudis tehnika 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses ning selle viljelemises oli üks esimesi Kaido Kask, kes tutvus raku-põletusega 1990. aastal Saksamaal. Algselt Tartu ARS-is katsetanud kunstnik jõudis peatselt oma enda ahju konstrueerimiseni ja selles vallas käesoleva ajani jätkates on ta üks väheseid Eesti keraamikuid, kelle loomingu põhiosa moodustavad just raku-tehnikas loodud teosed. 1990. aastatel tutvus rakuga ka Ingrid Allik, kes viis ühtlasi läbi mitmeid demonstratsioonesinemisi üle Eesti.
Eesti Kunstiakadeemias alustati raku-põletustega 1992. aastal ning 2000. aastate teises pooles jõudis see ka EKA madalkuumuskeraamika-alasesse õppeprogrammi.
1993 toimus Tiina Schönbergi algatusel Muhu saarel Eesti esimene raku-laager, millele järgnes peagi teine Keilas. Need andsid alust järgmisel aastal A. H. Tammsaare majamuuseumis toimunud näituse korraldamiseks.
Alates 2001. aastast on keraamikute ühendus Asuurkeraamika korraldanud Tallinna Vanalinna Päevade raames ka raku-põletusi.